Tallinna Torm

Ameerika jalgpall on pallimäng, kus kaks võistkonda üritavad viia palli vastase väravaalasse. Seda võib teha nii palliga joostes, kui palli söötes. Esmapilgul võib mäng tunduda keeruline ning tõepoolest on nüansse reeglites palju, kuid kõik need on tegelikult loogilised ning ühest veerandajast peaks piisama, et keskmine spordisõber ameerika jalgpallist üldjoontes aru saaks.

Ameerika jalgpalli mängitakse ristkülikukujulisel väljakul mõõtmetega 53 1/3 jardi x 100 jardi. Seda ümbritseb vähemalt 6 jala laiune äärejoon (sideline - paralleelselt väljakuga) või otsajoon (endline - risti väljakuga).

 

100-jardine väljak on jagatud 5-jardisteks osadeks, mida tähistavad üle platsi jooksvad jooned. Iga teine joon kannab numbrit, mis näitab mitu jardi on minna lähema väravaalani (endzone). Lisaks on veel üksteisest ühe jardi kaugusel asetsevad lühikesed jooned (hash marks), mis paiknevad äärejoonest 70 jala 9 tolli kaugusel. Need määravad ala, kust võib katset alustada. Äärejoonte ja lühikeste joonte vaheliselt küljealalt (sidezone) katset alustada ei või. Kui üks katse lõppeb küljealas siis asetatakse pall lähimale lühikesele joonele.

Väljaku otstes asuvad 53 1/3 x 10 jardi suurused väravaalad. Ründav meeskond üritab viia palli vastase väravaalasse, et teha touchdown. Kaitsev meeskond üritab neid takistada ja palli endale saades seda omakorda vastaste väravaalasse toimetada.

Kummagi väravaala taga on värav (goalpost), kust palli läbi lüües on võimalik teha olenevalt olukorrast kas platsi värav (field goal) või lisapunkt (extra point).

Ameerika jalgpall on täispuhutav kummipall, mis on kaetud nahaga. Palli ühele küljele on seotud valged nöörid, mis võimaldavad viskajal paremat haaret saada. Palli mõõtmeteks on 28 - 28,5 tolli (ümbermõõt) ja 11 - 11,5 tolli (pikkus). Need numbrid kehtivad NFL'i pallidele. Noored mängivad tavaliselt väiksemate pallidega ja ülikoolide pallid võivad ka proffide omast erineda

Üks mäng on jagatud 15 minutilisteks veerandaegadeks ja kestab reaalajas tavaliselt umbes kolm tundi. Seda selle tõttu, et sageli aeg mingil põhjusel peatatakse. Veerandaeg lõppeb, kui mängukell on jõudnud nullini, kuid sellel hetkel käimas oleva katse võib lõpuni mängida. Pärast esimest kahte veerandaega (ehk poolajal) on 12 minutiline vaheaeg. Teine ja neljas veerandaeg algavad sealt, kust eelmine veerandaeg lõppes ja vahetatakse ainult pooli. Kolmas veerandaeg ehk teine poolaeg hakkab aga nö nullist ehk lahtilöögiga nagu mängu esimene poolaeg. Lahti lööb see meeskond, kes mängu alguses vastu võttis ja vastu võtab loomulikult meeskond, kes mängu alguses lahti lõi.

Ameerika jalgpallis tuleb eristada kahte aeg - mängu aeg (game clock) ja katse aeg (play clock). Esimesega mõõdetakse kogu aega, mille jooksul mäng kulgeb e. 4x15 minutit. Katse aeg näitab aga aega, mis ründaval meeskonnal on jäänud, et alustada oma järgmist katset. Tavaliselt on selleks 40 sekundit, ülikoolides 30 sekundit. Kell hakkab lugema 40 sekundist (või siis 30nest) alla ja ründajad peavad oma järgmist katset alustama enne kui kell näitab 0. Kui sellega hakkama ei saada, siis järgneb karistus - viivitamine (delay of game).

Juhul kui neljanda veerandaja lõpuks on mõlemal meeskonnal võrdselt punkte, kuulutatakse välja lisaaeg. Kõigepealt on kolmeminutiline paus, mille järel kell keeratakse 15 minuti peale. NFL-is kasutatakse äkksurm-lisaaega (sudden death), st. meeskond kes esimesena skoorib on võitnud ja viiteteist minutit lõpuni ei mängita. Kui ka peale lisaaega on seis viigis kuulutatakse välja uus lisaaega ja süsteem kordub niikaua kuni selgub võitja. Ülikoolides antakse pärast esimest skoorimist vastasvõistkonnale samuti võimalus teha veel üks rünnak (drive). Kui selle rünnakuga suudetakse mäng viigistada läheb lisaaeg edasi sama skeemi alusel.

Igal mängumomendil on üks meeskond ründes (offense) ja teine kaitses (defense). Nii on see loomulikult igas pallimängus, kuid ameerika jalgpallis on erinevus selles, et kummalgi meeskonnal on ründes ja kaitses olemisel platsil täiesti erinev rivistus ning kui pall vahetab valdajat, siis vahetatakse välja kogu rivistus. Sellest tulenevalt ei tähenda "rünnak" ja "kaitse" väga sageli mitte tegevust, st. ründamist ja kaitsmits vaid just ründe- või kaitsemängijaid.

Rünnak - tavaliselt saab meeskond punkte teha ainult siis, kui ta on ründes. Ründe ülesanne on viia pall vastase väravaalasse, mida põhimõtteliselt saab teha kahte moodi: a) võtta pall kätte ja joosta sellega b) sööta pall eesolevale kaaslasele

Kaitse - kaitse põhiülesanne on takistada vastasel palli edasi toimetamist. Selleks üritatakse palliga vastane võimalikult kiiresti maha tõmmata (tackle) või segatakse ründemängijal palli kinnipüüdmist. Teine, raskemini teostatav ülesanne, on ründelt palli ära võtmine, seda kas jooksjalt palli käest lüües ja endale kindlustades või söödetud palli vahelt lõigates.

Enne mängu algust määratakse ründav ja kaitsev meeskond kindlaks mündiviskega. Külalismeeskond ütleb kumb mündipool jääb ülesse. Kui nad arvavad õigesti, võivad nad valida, kas nad löövad palli lahti ja alustavad seega kaitses või lasevad vastastel lahtilöögi sooritada ja alustavad seega ründajatena. Mündiviske kaotanud meeskonnale jääb õigus valida pooled.

Tavaliselt saab punkte teha ainult rünnak. Kõige soovitum viis skoorimiseks on touchdown, st. et ründajad peavad saama ühe oma mängijates koos palliga vastase väravaalasse. See mängija kas jookseb palliga väravaalasse või ootab seal ,kuni talle pall söödetakse (ja püüab siis loomulikult palli ka kinni). Touchdown on väärt kuut punkti. Pärast touchdown'i on ründaval meeskonnal veel võimalus teenida lisapunkt(e). Pall pannakse vastaste väravaalast kahe (ülikoolides kolme) jardi kaugusele ja ründajad peavad otsustama, kas lüüa pall läbi värava, mille eest saaks kirja ühe lisapunkti või üritada ühe katsega uuesti jõuda vastaste väravaalasse, mille eest saaks kirja kaks punkti (two-point conversion). Kui touchdown'ini ei jõuta on sageli võimalus lasta meeskonna lööjal (kicker) lüüa pall läbi vastaste värava. Selle kohta öeldakse platsivärav (field-goal) ja see on väärt kolme punkti.

 

Ka kaitsjatel on võimalik oma meeskonnale siiski punkte tuua. Esiteks juhul kui nad suudavad teha vaheltlõige või saada endale pallikaotuse (fumble) ja toimetavad palli kohe samal katsel vastaste väravaalasse. Sisuliselt on kaitsjad muutunud korraks ründajateks ja teevad tavalise touchdowni. Teiseks on neil võimalik punkte teha ka nii et nad palli üldse endale ei saa. See on situatsioon kus kaitse suudab palliga ründaja maha võtta nende enda väravalals. Selle kohta öeldakse safety ja see on väärt kahte punkti. Lisaks peavad vastased sooritama ka lahtilöögi, mis tähendab, et pall läheb kaitses olnud (ja safety teinud) meeskonnale.

Blokkimine (blocking) - see on kaitsemängija füüsiliselt takistamine, et ta ei jõuaks ründajani, kelle käes on pall. Blokkimisel kasutatakse käsi ja keha, et hoida ennast kaitsja ja pallikandja vahel. Seejuures ei ole aga lubatud mingil viisil kaitsjast kinni haarata. Eraldi spetsiifilised reeglid on veel allapoole vööd ja seljatagant blokkimise kohta, mis ei ole igas olukorras lubatud.

 

Run blocking - on spetsiifiline blokkimine, mida kasutatakse siis kui üritatakse palli joostes edasi viia. Kui palliga jooksja üritab teha endale teed läbi kaitsemängijate, siis on blokkijate ülesanne lükata (blokkida) viimased jooksja tee pealt eest ehk tekitada nö. auk (hole).

Pass bloking - on spetsiifiline blokkimine mida kasutatakse söödukatsete (pass play) puhul. Niipea kui pall on mängus üritavad blokkijad takistada kaitsjaid jõudmast söötjani. Üritatakse luua nö. tasku (pocket) ümber söötja, et anda talle aega püüdja valimiseks ja viskamiseks.

Palliga jooksmine (ball running) e. rushing - jooksukatse (running play) puhul on see pallikandja kõige olulisem oskus. Edukas rushing eeldab nii jõudu kui liikuvust. Kuigi jooksja meeskonnakaaslased üritavad kaitset temast eemale hoida (ehk siis blokkida) on enamus katsete puhul otsene füüsiline kontakt jooksja ja kaitsja(te) vahel vältimatu. Jooksjal on erinevad standardliikumised, mida ta võib kasutada kaitsjast mööda saamiseks: petteliigutused, et varjata oma jooksusuunda, 360 kraadi pööre, mis lisaks suunamuutusel takistab kaitsjal korralikku haaret saamast, nn. "stiff arming" või "straight arming" ehk vaba käega kaitsja endast eemale lükkamine ja lihtsalt toore jõuga kaitsjast üle jooksmine.

Palli söötmine (passing the ball) - tavaliselt on mängujuht see, kes üritab palli oma püüdjatele sööta. Tegu on ühe kõige raskema osaga kogu mängust, sest pall on vaja saada pöörlema, et ta lendaks piisaval kaugele ja täpselt. Söödud mis püütakse kinni, on õnnestunud, complete söödud, mahakukkunud aga on ebaõnnestunud, incomplete söödud. Kõige halvem mis visates juhtuda võib, on vaheltlõige (interception) ehk situatsioon kus pall püütakse kinni kaitsemängija poolt.

Palli püüdmine (receiving the ball) - selleks, et mängujuht viskaks palli konkreetsele püüdjale, peab viimane olema suutnud oma katjatest piisavalt vabaks joosta. Tavaliselt jookseb püüdja etteplaneeritud teed pidi ehk mööda söödurada (pass rout/pass pattern), mis võimaldab mängujuhil tema asukohta ette aimata. Palli püüdmise moment võib samuti olle keeruline. Püüdja peab sageli püüdma jooksu pealt, kusjuures kaitsja võib tal palli käest rebida. Isegi kui kaitsja pallini ei ulatu üritab ta püüdjat võimalikult tugevasti lüüa, et püüdmist segada. Kui püüdmine toimub äärejoone lähedal, peab püüdja lisaks suutma vähemalt korraks mõlemad jalad platsil hoida, enne kui platsilt välja läheb.

Tackling - pallikandja edasiliikumise takistamiseks tuleb ta pikali tõmmata, e. tacklida. Iga kaitsja peab oskama pallikandjat pikali tõmmata. Kõige efektiivsem moodus selleks on haarata tal jalgade ümbert kinni, kuigi lubatud on ka ülakeha rünnata. Viimasel juhul on aga oht, et ründaja suudab katisja eemale lükata või erilise jõu puhul isegi kaasa tirida. Ilma pallita mängija tackle'imine on keelatud, kaitse vastu vilistatakse sellisel juhul viga - holding.

Söödu katmine (pass coverage) - on potentsiaalse püüdjaga kaasa jooksmine ja tal palli püüdmise takistamine. See on raske seetõttu, et kaitsja ei või püüdjat puudutada enne, kui viimane on palli puutunud (väljaarvatud üks korda kuni kümne jardi kaugusel joonest kust play algas). Seda ei tule küll täiesti sõna-sõnalt võtta, sest väikesed riivamised on sageli vältimatud ja selle üle kas mingi puudutus takistas puudjal palli järele minemist või mitte otsustavad kohtunikud. Aga igatahes ei tohi püüdja vastu olulist jõudu kasutada, enne kui viimane palli puutub. Oluline on siinjuures märkida, et keelatud on ka vastupidine takistamine, st. püüdja ei või samamoodi takistada kaitsjal palli püüdmist kui viimasel selleks võimalus avaneb.

Punting - Puntiimine on oma käest palli minema löömine. Seda tehakse neljandal katsel ja eesmärgiks on pall oma väravaalast võimalikult kaugele lüüa, samal jala võimalikult kõrge kaarega, et ta kaua õhus püsiks ja oma meeskonnakaaslased jõuaksid joosta üle platsi takistamaks püüdval vastasel edasi joosta.. Kui punt on nii tugev, et lendab vastaste väravaalasse, siis võivad viimased valida, kas üritavad kohe edasi joosta, või alustavad ründamist oma 20 jardi joonelt.

Platsivärava löömine - neljandal katsel või siis kui poolaja lõpuni on jäänud loetud sekundid, võib ründav meeskond leppida touchdowni asemel sageli platsiväravaga (eeldades, et värav on piisavalt lähedal). Selleks tuleb pall lüüa läbi väravapostide. Erinevalt punt'ist, lüüakse platsiväravat aga maast. Palli hoiab lööja jaoks püsti üks meeskonnakaaslane (sageli varu mängujuht). Nii punt'imine kui platsivärava löömine on täiesti spetsiifilised oskused ja kummagi jaoks on meeskonnas eraldi mees, kes ainult löömiseks platsile tuleb.